Kultuuri roll sidusate ühiskondade kujundamisel

  • Muu
  • 21.11.2017 19:02

Hariduse, noorte, kultuuri ja spordi nõukogu (EYCS)

#eu2017ee

Helen Sildna hariduse, noorte, kultuuri ja spordi nõukogul Brüsselis
Täna pidas Tallin Music Weeki asutaja Helen Sildna Brüsselis hariduse, noorte, kultuuri ja spordi nõukogul inspiratsioonikõne (foto: kultuuriministeerium)

Tallinn Music Weeki asutaja Helen Sildna inspiratsioonikõne 21. novembril 2017 Brüsselis hariduse, noorte, kultuuri ja spordi nõukogu kohtumisel.

Daamid ja härrad, austatud ministrid, volinik

Usun kindlalt, et kultuuril ja loomesektoril on muudatuslik jõud, ning seetõttu on mul au, privileeg ja kohustus täna siin teiega rääkida.

Ma kõnelen kultuurist ja loomemajandusest koos, sest need on lahutamatult teineteisega seotud: alates artisti isepäisest eneseväljendusest kuni maailmamajanduse olulise osani. Seega, ma usun kindlalt, et neil kahel sektoril on üheskoos muutusi esile kutsuv jõud. Olen seda ka ise kogenud. Ma olen aktivist, idealist, humanist, ettevõtja ja festivalikorraldaja. Ma ei osale poliitikas, aga mul on oma riigi, Euroopa ja üleilmse kogukonna jaoks unistusi ja ideid. Olen unistaja, tegutseja ja parandaja.

Ma sündisin 1978. aastal suure Nõukogude Liidu väikeses Eestimaa nurgas. 1980. aastate lõpus toimus meil laulev revolutsioon. Popkultuuri ja rock’n’roll’i vaim andsid tõuke rahumeelsele, ent enesekindlale vastupanule kommunistliku korra suhtes. Sajad tuhanded inimesed kogunesid ilma ühegi Facebooki ürituse toeta. Suuresti olid need muusikud, heliloojad, kirjanikud, maalikunstnikud, arhitektid, luuletajad ja näitlejad. Nad seisid selle liikumise esireas, mis kujundas ümber meie riigid, mis peagi naasesid Euroopa kogukonda.

Praegu, vaid 26 aastat hiljem, on Eesti digitaalne ühiskond koos e-valitsuse ja jõudsa tehnoloogiakasektoriga. On privileeg olla osa põlvkonnast, kes on kogenud selliseid suuri muutusi, kuna muutus on jääv nähtus, millega peame kindlasti harjuma.

Mul on aga läinud vaja kümmet aastat, et jõuda selgusele, mis on mu kohustused ja kuidas ma saan ühiskonna arengule kaasa aidata.

2009. aastal asutasin koos sõpradega Tallinn Music Weeki. Soovisime luua eesti muusikat tutvustava festivali, koha, kus muusikatööstus saab kohtuda, avastada uusi talente ja anda hoogu muusikaekspordile. Aastate jooksul hakkasime märkama, et see annab meie artistidele tõepoolest tulemusi. Meie eesmärk oli algusest peale luua rohkematele artistidele rohkem võimalusi. Selline lähenemisviis oli olnud edukas  Põhjamaades ning me saime neilt õppida.

2015. aastal pagulaskriisi ajal mõistsime, et kuna meie festival toetab muusikaeksporti ja rahvusvahelistumist, on meil aeg teadvustada, et rahvusvaheline töö on kahesuunaline tee. Me ei saanud küll ise suurt midagi teha, aga vähemalt saime suurendada teadlikkust ja ehk ka vältida ebavajalike stereotüüpide kasutamist. Panime lisarõhku sellele, et kaasata festivalile artiste Süüriast, Iraanist, Jordaaniast, Liibanonist ja mujalt Lähis-Idast. Soodustasime infovahetust, andsime endast parima, et rääkida keerulistel kriisiteemadel talendi, kultuurilise mitmekesisuse ja avatud väitluse kaudu. Soovisime toetada artiste ja inimesi, kelle koduriiki olid mõjutanud sõda ja konfliktid.

Soome liikumisest „Meillä on unelma“ ajendatuna algatasime 2015. aasta septembris liikumise Sõbralik Eesti – suure kontserdi ning muusikute, eraisikute ja umbes 20 eraettevõtte ühise teavitusprojekti –, et võtta kindel seisukoht avatud ja kaasava ühiskonna toetuseks.

2017. aastal tõime koos Eesti keskkonnaministeeriumiga ellu ühisalgatuse, et edendada kestliku arengu eesmärke osana meie festivalist.

Need on lihtsalt näited ja tõendid, et üks festival saab olla midagi suuremat, kuid jääda endiselt ka oma valdkonnas oluliseks.

Meid huvitab kogu ühiskonna tervikvaade. Ühiskond, mis põhineb avatusel, kaasamisel, innovatsioonil, julgusel, võrdsetel võimalustel ja kestlikkusel. Lisaks oleme mõistnud, et kui sul on vali hääl ja rohkelt jälgijaid, siis on sul ka vastutus.

Hetkel, mil seda mõistad, ei saa enam muud moodi tegutseda.

Seega, meie 10. sünnipäeval võtame ette uue algatuse.

Võib-olla olete kuulnud Narvast. Kõige suurem Euroopa Liidu piirilinn, kohe Venemaa külje all. Eesti linn, kus 96% elanike emakeel on vene keel. Tänu hiljutistele Narva linnavalitsuse, Eesti kultuuriministeeriumi ja loomekogukonna algatustele ning mitmetele Euroopa diplomaatilistele tegevustele oleme hakanud märkama muutusi. Narva, millele viidati varem hirmu külvavates pealkirjades kui süngele tööstuslinnale Venemaa piiril, võib peagi muutuda Euroopa ja üleilmse koostöö keskuseks.

Pärast kümneaastast tegutsemist Tallinnas liigume oma festivaliga järgmisel aastal Narva, et innustada linna ja kohalikku kogukonda ning luua uusi võimalusi.

Piirkondade ümberkujundamine ja struktuursed muudatused kogukondades tekitavad lumepalli efektina mitmekesiseid oskusi ja võimalusi. Tallinn Music Weeki lugu on näidanud, et just loomesektor ühendab muutuste loomiseks kunsti, hariduse, ettevõtted ja tehnoloogia ning sotsiaal-, keskkonna- ja rahvusvaheliste suhete valdkonnad.

Kuidas seda muuta? Võimestades väikeseid.

Kui oled sündinud 1,3 miljoni inimesega riigis, oled harjunud suurusega arvestama. Väike kujutab endast paradoksi. See võib tähendada nõrkust ja takistust, ent teisest küljest hoopis võimalust kutsuda esile muutusi piiratud vahenditega, ent visa keskendumisega.

Õppigem Björkilt, tillukeselt Islandilt pärit artistilt, kes sai maailmakuulsaks, ja tagasihoidliku Pakistani taustaga Malalalt, kes pälvis varases nooruses Nobeli rahupreemia oma kampaaniaga tütarlastele hariduse tagamiseks, ning vaadakem minu kodule pisut lähemal, kuidas Eestist sai kiiresti juhtiv digi- ja tehnoloogiariik.

Kas Euroopa võib olla uuenduskeskus – koht, kus meie talendid katsetavad oma kõige säravamaid ja uuenduslikemaid  lahendusi? Kuidas seda saavutada?

Me võime olla uhked programmide üle, mis toimivad ja annavad tulemusi.

Lisaks endastmõistetavale – rohkem tõhusust, läbipaistvust, võrdseid võimalusi ja mõjule orienteeritud mõtlemist – peame minu arvates looma ka seda soodustava ruumi.

Jah, me peame teadlikult looma ruumi. Turvalise, hinnangutevaba keskkonna täis usaldust, empaatiat ja võimalusi, mis aitaksid kosuda ka kõige väiksematel ja pöörasematel ideedel. Seda võivad ilmselt kinnitada idufirmasektori investorid – parimad ideed ja uuendused tulevad kõige väiksematest ja uuematest algatustest.

Sellist turvalist ruumi võib luua loomelinnakute, pilootprojektide, uute koostööde, sihtrühmadele suunatud töö või kogukonnaprojektide kaudu. Need oleksid katsetsoonid, kus aktsepteeritakse läbikukkumist, antakse võimalusi ja arendatakse ideid.

Me peame langetama loomekogukonda kuulumise lävendit.

Kui me räägime kaasamisest, peaksime mõtlema, kuidas seda teha.

Kui me räägime võimalustest, peaksime selle all pidama silmas tõepoolest kõiki, kaasa arvatud vähemusi ja erivajadustega inimesi.

Kui me soovime selle teoks teha, peame selleks ühtlasi oma strateegiates ja eelarvetes ruumi varuma. Seda võiks ehk pidada kultuurisektori uuenduse algkapitaliks? Idufirmade sektorist on nii mõndagi õppida ning see kasu võib kanduda üle kogu ühiskonnale. 
Nüüd on küsimus selles, kes investeerib.

Mitte millegi puhul pole sajaprotsendilisi garantiisid, aga meil on vaja rohkem julgust ja riskivalmidust. Me peame soodustama mõtlemist, et parim idee võib tõesti tulla ükskõik kust, kui tagatud on võrdsete võimaluste põhimõte.

Kui juba mitmekesisusest rääkida, siis sooviksin mainida, kuidas me muutsime 2015. aastal oma eesmärke, nii et 50% kõigist Tallinn Music Weeki konverentsi kõnelejatest oleksid naised – et saavutada sooline tasakaal. Ma sooviksin näha, et Euroopa loomekogukond aitaks julgelt naisi võimestada ja soolist võrdõiguslikkust edendada. Meil on tõesti vaja naisi juhtivatele töökohtadele ja meil on vaja ka võrdset palka.

Nii et mida sellest järeldada?

Kunst, kultuur ja loovus aitavad jõuda arusaamisele, et kõik mitmekesisuse – nii kultuurilise kui ka soolise – avaldumisvormid kujutavad meie ühiskondades endast rikkalikku eneseväljendust, omapära ja lisaväärtust.

Kultuur ja loovsektor võib ja peab Euroopas muutusi esile kutsuma. Me peame teadlikult algatama selliseid muutusi, mida me näha soovime.

Kultuuripoliitika vahendid ja rahastusmehhanismid peavad peegeldama ja julgustama kultuurisektorit, et see võtaks ühiskonnas suurema vastutuse. Samuti peavad need süstemaatiliselt toetama uusi ja väikeseid algatusi ning innovatsiooni.

Ja meie, selle sektori tegijad peame samuti midagi õppima. Olemaks ühiskonnale usaldusväärsed partnerid, peame oma pädevust ja oskusi täiendama ning end suuremasse pilti sobitama. Rohkem koostööd ja vähem hirmu konkurentsi ees.

Sest maailma tegelikud probleemid ei kao kuhugi: need on ränne, vananev elanikkond, automatiseerimine, tungiv vajadus omandada uusi oskusi ja, mis kõige tähtsam, kliimamuutused.

Me oleme põhjalike muutuste veerel. Me teame, et muutused ei ole kunagi mugavad. Me peame proovikividest jagu saama. Aga ma olen seda oma silmadega näinud, et loomesektor võib aidata meie ühiskondadel terveneda ja areneda. Kultuur võib luua turvalise keskkonna väikestele tegijatele ja olla sel moel kaasav.

Nii soovin ma meile kõigile edu, kindlameelsust, vastupidavust, empaatiat ja avatud südant – las meie, loomesektor, valmistume võtma ühiskonnas suuremat vastutust kui kunagi varem.